Posts

Showing posts with the label Minu Tenerife 2

Tenerife laulu- ja tantsupeod on karneval ja romeriad.

Image
Laulu- ja tantsupidu selle Eestiga võrreldavas pühalikkuses Tenerifel ei eksisteeri ja sellel on omad põhjused. Esiteks on Tenerifel karneval ja see ei toimu mitte iga viie aasta tagant, vaid igal aastal enne paastu. Ning karneval kerib tuure üles terve kuu aega ja siis on nädal aega järjest pidu. Kostüümide ja (väga) suure rongkäiguga, mille nad jätavad magustoiduna üritustenädala lõppu. Teiseks võib väiksemamõõtmeline laulu- ja tantsupidu puhkeda suvalises külakõrtsis seitsmel päeval nädalas – laulda ja tantsida tinerfeno nii armastab kui reeglina ka oskab. Ja kolmandaks toimuvad Kanaari saartel (ja tegelikult terves Hispaanias ja Portugalis ka) erinevatele pühakutele pühendatud romeriad ehk väikesed laulu- ja tantsufestivalid, mis on inspireeritud lühikestest palverännakutest (romero – keegi, kes on teel Rooma) ning millelt ei puudu ka pidulik rongkäik peopaika. Romeriadeks ajavad rahvariided selga kõik, kellel need olemas on ehk siis enam-vähem kõik kohalikud. Kanaaride rahvariid…

Tenerife tuletornid ja majakad

Image
Eesti (ja kogu Läänemere) vanim tuletorn püstitati peaaegu viissada aastat tagasi (1531) Kõppu, sest see oli Hiiumaa kõrgeim punkt – koguni 67 meetrit üle merepinna. Enam kui kolm sajandit hiljem (1864) sai lõpuks oma esimese majaka ka Tenerife ning seda ei püstitatud kaugeltki saare kõrgeimasse tippu – kõigest 235 meetri kõrgusele Punta de Anaga kaljuplatoole. Vundamendist laternaruumini tuleb veel 12 meetrit otsa ja tuli paistab 29 nm (nautical mile ehk meremiili, ca 40 km) kauguselt kätte. Õlilambid on küll elektripirnide vastu vahetunud (ja ka elekter toodetakse nüüd kohapeal päikesest), aga Flesner-tüüpi Prantsusmaal toodetud läätsed löövad veel tänase päevani kenasti vastu. Ühtekokku on majakaid järgnenud pooleteist sajandi jooksul Tenerifele ehitatud seitse ning mitmeid koguni korudvalt: algsed mõne- kuni mõneteistmeetrised rajatised on hiljem saanud kõrgema torni kõrvale (Abona, Teno ja Rasca). Minu raudne lemmik on Punta del Hidalgo. Ja ilmselt mitte ainult minu - esimesena k…

Biitlid Tenerifel

Image
Palm Maris elav inglasest Dave kostitas mind mu esimesel Tenerife suvel lugudega sellest, millised Briti staarid (jäi mulje, et nad kõik) Tenerifel puhkamas on käinud ja mida lõbusat nendega siin juhtunud on, tavaliselt põhjustatuna ülemäärasest alkoholist või narkotsist või siis mõlemast. Ilmselt oli just tema see, kelle käest ma esimest korda kuulsin lugu, kuidas biitlid aastal 1963 maikuus peale „Please, please me“ albumi purki saamist Tenerifele auru välja laskma tulid (ilma Johnita, kes eelistas Torremolinost) ja kuna muusika vemmeldas neil veres, siis tegid nad mingile Puerto Cruzi music-bari omanikule ettepaneku, et võivad ka vabalt mõned lood teha. Tasuta. See peksis nad märja kaltsuga välja - tal on korralik ja populaarne rokipuhvet, see pole mingi harjutamise koht.
Joonistus on kunstnik Klaus Voormannilt, joonistatud natuurist. Klausiga sõbrunesid biitlid juba Hamburgi perioodil (Klaus on muide suuresti nende look`i autor) ning kelle vanemate villas nad Tenerifel resideerusid…

Playa de Las Teresitas

Image
Ma võin kogemuslikult üldistada, et just turistile suunatud Tenerifet tutvustava trükise kaanele valivad kujundajad enam kui poolte üllitiste puhul objekti, kuhu turistidest ei jõua tegelikult 90%. Ja maailma kõrguselt kolmas vulkaan jääb kaanekujunduses alles teisele kohale. Selleks enimkaanetatud vaateks on Playa de Las Teresitas, Tenerife randadest kahtlemata maalilisim ja asub ta pealinnast Santa Cruzist mõniteist kilomeetrit kirdes. 10 aastat tagasi esimest venekeelset Kompassi raamatukest kirjastades olin ma muide sama kiusatuse ees, aga suutsin siiski vastu panna ja võitis El Teide. Ja järgmise kaant sai ehtima hoopis streliitsia (mis on tegelikult Lõuna-Aafrikast). Mis ei ole säästnud mind (liialdamata) tuhandetest seletustest, miks kõigis Tenerife randades liiv ei ole seda värvi, nagu pettunud turist mulle kaasasoleva raamatu, bukleti, voldiku vms kaane pealt näitab.
Metsikuna oli Teresitase rand suplemiseks eluohtlik, kuna ta oli ookeanilainetele ja hoovustele täiesti valla n…

Kanaari tomatid

Image
XIX sajandi lõpus jõudsid sünteetiliste värvide tootjad manufaktuuride vajadustele järele, pigmentide hind kukkus kivina ja koos sellega paraku karmiini väärtus, mille tootmiseks cochinilla-sitikate kasvatamine juba sajandi keskpaigast tenerifenode nina majanduslikult vee peal oli hoidnud. Olukord lahenes aga silmpilkselt tänu võõramaalastele – Tenerifel meil juba lossi ehitamisega seoses jutuks olnud vene-juudi-inglise härra Wolfsonile ja Gran Canarial Swanston & Co teenistuses olnud härra Blissele, kes 19. sajandi viimasel kümnendil põldudelt viigikaktused välja lasid juurida ning tomatid (ja edaspidi ka banaanid) asemele istutada lasid. Eesmärgiks kasvatada ja vedada Euroopasse (peamiselt Ühendkuningriiki, kogu ekspordist vähemalt 2/3) nn talvist tomatit. Parimatel aegadel on tomateid müüdud aasta kohta tänasest koguni 6 korda rohkem: 300 000 t tonni vs ca 50 000. Põhjuseid on mitmeid – kui permanentses veenappuses tuleb valida, kas anda vett turismitööstusele või põllumajandus…

Las Salinas ehk soolaväljad

Image
TENERIFE KOMPASS esitleb ajakonserve.

Soola saab suures plaanis kahel viisil. Levinuim ja produktiivsem on kaevandada teda seal, kus ta miljonite aastate jooksul ookeani taandudes maapõue on ladestunud, aga teda on võimalik ka välja aurutada ookeaniveest ning seda on järjepidevalt tehtud kõigil Kanaari saartel juba sajandeid ja tehakse tänase päevani. Tenerifel näiteks laiusid praeguse hotellidžungli asemel kivised soola“pannid“ veel mõnikümmend aastat tagasi. 
Soola tootmise eeldusteks on lamedam rannik, palju päikest ja mõõdukad tuuled. Ja midagi pole parata, et just needsamad tingimused ka igal hotelliärimehel kellu sügelema ajavad.
Teisel pildil soolaväljadele kerkinud Parque Santiago IV ja Europe Villa Cortès.
Kolmandal pildil on soolavannid Gran Canarial.




Cochinilla ja karmiin

Image
TENERIFE KOMPASS esitleb ajakonserve.
XIX sajandi keskpaigaks sai tenerifenodele selgeks, et kaubandussõda portugaallaste odava (ja turgudele lähemal toodetava) veiniga on kaotatud ning nälg tõi kaasa järjekordse massilise väljarände, sihtpunktiks traditsiooniliselt Lõuna-Ameerika. Need, kes peale 1851 aasta laastavat koolera epideemiat ellu jäid, oleks ilmselt ka kõik järgi sõitnud, kui poleks olnud üht sitikat. 1820ndatel aastatel Mehhikost saarele toodud viigikaktused, õigemini neil pesitsevad kilptäid (Cochinilea) ning täidest toodetavast punasest värvist nimega karmiin sai lahvatanud tööstusrevolutsiooni tõukel (manufaktuurid!!!) 19. sajandi teises pooles Tenerife peamine sissetuleku allikas, väljarände peataja ja nii mitmegi suguvõsa puhul jõukuse allikas. Ka sünteetiliste värvide ajastul ei koolend cochinillaäri päris välja ja viimasel ajal on hoopiski tõusuteel (toiduvärv E120, öko-möko kosmeetika jne).





La Orotava ja Corpus Christi

Image
TENERIFE KOMPASS esitleb ajakonserve.

Igal aastal võtavad tenerifenod ehk kohalikud ja tuhanded turistid vaguralt kilomeetrisesse järjekorda, et La Orotava raehoone ühest tiivast üles teisele korrusele tõusta ja siis on neil tervelt paar minutit aega, et kukesammhaaval mööda avatud akendega koridori kulgedes vaadata alla selleaastaele ilmaimele: keskväljakule rajatud vulkaanilisest liivast maalile. Mis aasta-aastalt üha rohkem hüperrealismiks kipub. 1847 valmistas proua Leonor esimese vaibakese oma maja ette, mõõtudega 2,5 x 3,5 meetrit, sellest on ühe abilise tehtud joonistus tänaseni säilinud. Järgnenud enam kui pooleteise sajandi jooksul on sellest saanud üle-hispaanialise kõlapinnaga traditsioon (TV ja reportaažid jne), samuti teised põhjakalda linnad (ka icod), aga kusagill mujal ei ole alfombraseid ehk lille- ja liivavaipu nii massiliselt – La Orotavas on sõna kõige otsesemas mõttes kogu linnasüda üks lille- ja liivavaip. Viimasel pildil on selleaastase põhitaiese ehk linnaväljak…