TENERIFE BLOGI | Olavi kirjutab ja postitab pilte

Esimesed kaamelid jõudsid Kanaari saartele koos konkistadooridega XV sajandi esimeses pooles ja olid pärit mitte siitsamast Aafrikast, vaid hoopiski Aasiast. Konkistadoorid ratsutasid ise muidugi hobustel, kaamel tuli mängu siis, kui eurooplased guantšide rajatud põldudel suhkruroogu ja viinamarju kasvatama hakkasid. Kaamel teadagi ei pirtsuta toiduga, saab hakkama palju vähesema joogiveega kui näiteks härjad ning suudab ära kanda koorma, mis kaalub samapalju kui ta ise. Samuti on kaamel hinnatuim loom pahmase tallamisel, kuna ta sõrg on liivasel pinnal püsimiseks lahmakaks loodud, surve seetõttu väiksem ning teri ei lähe niipalju puruks ehk raisku. Adra ees käib samuti vaguralt.
Tenerifel piisas esimesel paaril konkistajärgsel sajandil sellest järelkasvust, mida saarel elutsev populatsioon sigitas ning kaameleid juurde tuua polnud vajadust, pealegi oli hoo sisse saanud orjakaubandus (mille transiidipunktiks Tenerife oli sajandeid) selle poolest mugav, et need koormad lastisid ja loss…

Kui Tenerifel tulevad kohalikega jutuks Franco Hispaania suhted natsidega ja kolmanda Reichiga, tõmbavad vanema põlvkonna kanaarid kindlasti üles vähemasti kolm teemat. Esiteks selle, et suure sõpruse perioodil (mis kestis kuni Hendayeni, mil ka füürer lõpuks aru sai sellest, mis tema kindralitel ammu klaar oli – et Franco jätab ta külma kätte ja teljeriikide sekka ei tule) käis KDF (Kraft durch Freude) kaudu kuurordis tuhandeid sakslasi preemiareisil. Nagu NL –s käidi ametiühingu tuusikuga. Siis räägivad ätid saladuslike nägudega sellest, mismoodi Himmleri saadetud ekspeditsioonid Tenerifel atlantide ning nende tehnoloogiate jälgi ajasid - kaugnägemisest kuni antigravitatsioonini. Ja last but not least pajatatakse Kriegsmarine salajastest allveelaevade baasidest, mida siin ja seal rannikul saare alune koobastik täis olevat. Enamasti ei pea need legendid küll üldse paika, aga on vähemasti kaks kohta Kanaari saartel, kus juttudel on tõepõhi all. Üks nendest on suhteliselt kuulus Villa …

Kujutage ette, et on aasta 1983 ja Jesus, keskealine lillepoe omanik Santa Cruz de Tenerifel askeldab mõnd rõõmsat viisikest ümisedes lilleämbrite vahel, veeprits käes. On juuni algus, aasta suurima lille- ja õiteorgiani ehk Corpus Christini on veel mõned head nädalad aega ja tulevik näib pilvitu, sest vältimaks eelmise aasta logistilist katastroofi on Jesus mandrilt ostnud ühe veel üsna kobeda kaubabussi ja laevakompanii on seda talle just kätte toimetamas. Ja siis heliseb telefon.


"Buenos dias, Jesusi lilled kuuleb!" "Que tal Jesus?, siin Miguel García Minaurist, mul on sulle üks jutt." (Naviera García Minaur on see laevakompanii, kelle hoolde Jesus oma „uue“ bussi üle ookeani toomise usaldas) "Jah?" " Jaaah. Lugu on selles, et see sinu buss...eeem." " Jah?" "Eeet.. sellega juhtus siin väike avarii." " Avarii? Kas see siis laeval ei olegi?" "On muidugi, ookeanil see juhtuski ju!" "Kuidas siis?" …

Usutavasti ei lähe ma üldistamisega liiale, kui väidan et näiteks Kuuba on Fidel Castro nägu. Räämas koloniaalarhitektuur, tühjad riiulid kohalikele mõeldud poodides, revolutsioonieelsed Cadillacid ja Chevyd jne. See on Castro pitser. Õigemini kirsajälg.

Palju õnnelikumas olukorras on Kanaari saartest vanim – Lanzarote. Kuigi ka see saar on paljuski ühe mehe nägu, kellest enamus eestlastest pole kuulnudki ja tema nimi on Cesar Manrique. Sündis ta 1919 Lanzarote pealinnas Arrecifes ja juba hilisteismelisena läks vabatahtlikuna kodusõtta - frankistide poolel. Peale Madridi San Fernando kunstikooli lõpetamist põrutas Cesar Ameerikasse ja töötas end seal kunstnikuna üles, tuustides ühtlasi ringi ning suheldes kunstnike ja rahamaailma koorekihiga üle maailma. Enne kodusaarele naasmist näiteks tagus tema ateljee rendi kinni N. Rockefeller, kes oli siis ehk kuuekümnendatel New Yorgi kuberner. Igatahes kodusaarele naastes oli Manrique tehtud mees ja sisuliselt anti talle vabad käed Lanzarote …

Valbanera oli 1906 aastal Glasgows laevakompaniile Pinillos ehitatud aurik, kes selle spetsiaalselt oma transatlantilise liini tarvis tellis. Laev oli 122 meetrit pikk, 14.6 meetrit lai ning ta kaks kolmesilindrilist aurumootorit oma 444 hobujõuga lükkasid teda edasi kiirusega 12 sõlme ehk ca 22 km/h. Ei sinist ega valget linti sellise kiirusega pole muidugi mõtet püüdma minna, aga hispaanlaste ja ladina-ameeriklaste vajadustele piisas sellest täiesti. Kuigi esimese klassi kajutid olid aurikul olemas, moodustas lõviosa reisijaist lihtrahvas (või ütleme otse - vaesed, sest ega keegi sinna uude ilma lõbu pärast ei tikkunud), kes ookeaniületuse külg-külje kõrval raudnaridel lihtsalt üle elasid. Esimese ja kolmanda klassi pileti hinnavahe oli muuseas pea kahekümnekordne. Kokku mahtus aurikule kaubale lisaks 1200+ reisijat, meeskonnas oli kokku 88 liiget. Aurik tegi teel üle Atlandi peatusi ka Gran Canarial, Tenerifel ja La Palmal, uues maailmas käidi läbi Puerto Rico, Kuuba, Mehhiko lahe …

Läbi kolme aastakümne ilmus ta groteskselt meigituna ja majesteetliku korteežina saatva kassikarja keskel Las Palmase keskväljakule, müüs turistidele käevangus tilpnevast korvikesest närimiskummit ja sealtsamast pargipeenardelt katkutud lilli (tihtigi koos mulla ja juurtega) ja - ropendas nagu voorimees, kui talle miski või keski meeltmööda ei olnud. Keegi ei teadnud, kuskohast ta oma ekstravagentsed kostüümid võttis ning kuskohast ta hommikuti tuli ja kuhu õhtuti läks. Kõige levinum versioon on, et ta ööbis rannale lohistatud paatide all. Tema kohta räägiti, et ta on pärit Arucase jõukast perekonnast ning mõistuse viis talt õnnetu armastus. Igatahes sai temast aastate jooksul üks Las Palmase sümboleid ja kui aastal 1987 Ailuros ehk kasside jumalanna ta enda juurde kutsus, oli temast jäänud tühik nii suur, et see täideti pronksiga. Nagu siinilmas vahest ikka juhtub – nendesamade inimeste ehk ümberkaudsete elanike eestvõttel, kes teda, tema kasse, tema väljanägemist ja eksistentsi kõik…