TENERIFE BLOGI | Olavi kirjutab ja postitab pilte

Usutavasti ei lähe ma üldistamisega liiale, kui väidan et näiteks Kuuba on Fidel Castro nägu. Räämas koloniaalarhitektuur, tühjad riiulid kohalikele mõeldud poodides, revolutsioonieelsed Cadillacid ja Chevyd jne. See on Castro pitser. Õigemini kirsajälg.

Palju õnnelikumas olukorras on Kanaari saartest vanim – Lanzarote. Kuigi ka see saar on paljuski ühe mehe nägu, kellest enamus eestlastest pole kuulnudki ja tema nimi on Cesar Manrique. Sündis ta 1919 Lanzarote pealinnas Arrecifes ja juba hilisteismelisena läks vabatahtlikuna kodusõtta - frankistide poolel. Peale Madridi San Fernando kunstikooli lõpetamist põrutas Cesar Ameerikasse ja töötas end seal kunstnikuna üles, tuustides ühtlasi ringi ning suheldes kunstnike ja rahamaailma koorekihiga üle maailma. Enne kodusaarele naasmist näiteks tagus tema ateljee rendi kinni N. Rockefeller, kes oli siis ehk kuuekümnendatel New Yorgi kuberner. Igatahes kodusaarele naastes oli Manrique tehtud mees ja sisuliselt anti talle vabad käed Lanzarote …

Valbanera oli 1906 aastal Glasgows laevakompaniile Pinillos ehitatud aurik, kes selle spetsiaalselt oma transatlantilise liini tarvis tellis. Laev oli 122 meetrit pikk, 14.6 meetrit lai ning ta kaks kolmesilindrilist aurumootorit oma 444 hobujõuga lükkasid teda edasi kiirusega 12 sõlme ehk ca 22 km/h. Ei sinist ega valget linti sellise kiirusega pole muidugi mõtet püüdma minna, aga hispaanlaste ja ladina-ameeriklaste vajadustele piisas sellest täiesti. Kuigi esimese klassi kajutid olid aurikul olemas, moodustas lõviosa reisijaist lihtrahvas (või ütleme otse - vaesed, sest ega keegi sinna uude ilma lõbu pärast ei tikkunud), kes ookeaniületuse külg-külje kõrval raudnaridel lihtsalt üle elasid. Esimese ja kolmanda klassi pileti hinnavahe oli muuseas pea kahekümnekordne. Kokku mahtus aurikule kaubale lisaks 1200+ reisijat, meeskonnas oli kokku 88 liiget. Aurik tegi teel üle Atlandi peatusi ka Gran Canarial, Tenerifel ja La Palmal, uues maailmas käidi läbi Puerto Rico, Kuuba, Mehhiko lahe …

Läbi kolme aastakümne ilmus ta groteskselt meigituna ja majesteetliku korteežina saatva kassikarja keskel Las Palmase keskväljakule, müüs turistidele käevangus tilpnevast korvikesest närimiskummit ja sealtsamast pargipeenardelt katkutud lilli (tihtigi koos mulla ja juurtega) ja - ropendas nagu voorimees, kui talle miski või keski meeltmööda ei olnud. Keegi ei teadnud, kuskohast ta oma ekstravagentsed kostüümid võttis ning kuskohast ta hommikuti tuli ja kuhu õhtuti läks. Kõige levinum versioon on, et ta ööbis rannale lohistatud paatide all. Tema kohta räägiti, et ta on pärit Arucase jõukast perekonnast ning mõistuse viis talt õnnetu armastus. Igatahes sai temast aastate jooksul üks Las Palmase sümboleid ja kui aastal 1987 Ailuros ehk kasside jumalanna ta enda juurde kutsus, oli temast jäänud tühik nii suur, et see täideti pronksiga. Nagu siinilmas vahest ikka juhtub – nendesamade inimeste ehk ümberkaudsete elanike eestvõttel, kes teda, tema kasse, tema väljanägemist ja eksistentsi kõik…

Aafrikas on siilidel natuke samamoodi, nagu eestlastel on lätlastega - musta mandri kesk- ja lõunaosas elavad okaskerad suhtuvad Põhja-Aafrika suguvendadesse leebe üleolekuga. Põhjus on tegelikult naeruväärne – ega siis üks ülearune varvas kedagi ilmtingimata kehvemaks ei tee. Õigupoolest on Põhja-Aafrika siil ristand - tõenäoliselt juba foiniiklaste või hiljemalt roomlaste poolt Põhja-Aafrikasse kaasa toodud Euroopa siili (kes liigina on enam-vähem muutumatuna üle elanud vähemalt 15 miljonit tiiru ümber päikese) ning Aafrika siili (samuti elav fossiil) sohilaps. Siile peeti siis kasside kõrval ja ka nende asemel majapidamises näriliste ohjajatena ning siilid olid tegelikult kassidest hinnatumadki – nad nosisid himukalt ka kõik prussakad ära ning ei pääsenud linnupesade kallale. Nagu võõrtöölised ja rändurid läbi aegade, tikkusid ka siilid kohalike juurde ehale ning kuigi nende järglased on muidu üsna Aafrika siilide moodi, on üks varvas juurde tulnud ning geenikokteilis läks kaduma v…

Stalinistlikus N-Liidus hoidis nõukogude lastekirjanik Nossov laste tuju üleval, kirjeldades Taibu, Totu ja teiste marakrattide seiklusi päikeselinnas, mis teadagi oli renessansiajastu utopisti Campanella loomingu häbematu kaaperdamine. Samal ajal kui nõukogude tegelikkus ei jätnud kuuendikule planeedist muud võimalust kui piirduda unistusega ideaalsest elust ideaalses päikeselinnas, mindi roiskuvas ja hukule määratud kapitalistlikus maailmas enam-vähem samal ajal ehk pool sajandit tagasi palju kaugemale ning asuti tõelisi päikeselinnu ka rajama. Tenerife lõunarannikule pidi tulema neid koguni kaks – Afgaani prints Aman Miran Khan`i poolt rajatav Palm Mar ning kaluriküla Las Galletase juurde Costa Silencio rannikule ehitatud Ten-Bel, mis nagu nimigi ütleb (Tenerife Belgium) on belglaste rajatud, kuigi belglasi jagus ja jagub kuhjaga ka Palm Mari. Ühist on neil kahel päikeselinnal sellevõrra, et planeeritud kujul ei näe me täna kumbagi, kuigi väga erinevatel põhjustel. Palm Mari käekäi…

Ajaloolises perspektiivis ei saa kanaare ülemäärases pühendumuses koolihariduse omandamisel kahtlemata süüdistada. Ehk küll konkistadooride sabas saartele saabunud nunnad ja mungad kukkusid juba XV sajandil kloostreid rajama (augustiinlased, jesuiidid, dominiiklased jne) ning nende juurde avati muidugi koolid, oli lapse kooli saatmine Tenerifel sajandite vältel pigem erandiks. Põhjused on selged – lisaks vaesusele kimbutas vanemaid hirm, et koolitarkust saanud võsuke põlgab raske põllutöö ära ning kuna koolitatud inimesi vajas Tenerife vähe, siis vägagi tõenäoliselt paneb ta saarelt putku. Mida praktika ka igal sammul tõestas, kuigi aegade jooksul on õnne otsima läinud miljon – peamiselt uude maailma ning väljarändajaid pole ka elementaarse hariduse puudumine takistanud – tenerifenod olid reeglina kirjaoskamatud. Kes ikka kangesti rikkaks tahtis saada, see võis ju näiteks mereröövliks hakata, piraadilaeval ei ole diplomist niiehknaa tolku.
Sooline segregatsioon oli kloostrikoolides ene…