Millega Franco pea neljakümne aasta jooksul hakkama ei saanud, oli ühele molekulile korra sõrme nipsutada.

Samal ajal kui eestlased vastlapäeval liumäel hullavad (no oleneb talvest) ja kukleid ja hernesuppi vitsutavad ning konti vuristavad, on kanaaridel käsil aasta tippsündmuse – paastu algust tähistav karnevali (lad. carnem levāre ehk „eemaldame (toidust) liha“) rahvarohkeim sündmus ehk Gran Coso – suur rongkäik. Isegi Franco ajal (1936 – 1975), kui karnevalid põlu ja justkui keelu all olid, toimusid nad Lõuna-Hispaanias ning Kanaari saartel ikka edasi, lihtsalt talvefestivalideks nimetatuna. Aga mitte aastal 2021. See ei ole kanaaridele lihtne alla neelata, uskuge mind. Lisaks ära jäänud karnevali plakatile olen ma siia postituse juurde valinud pildid, millest üks on mu omakäeliselt pildistatud. Kui ma karnevalidel veel noor ja roheline olin (ja veel julgust kogusin, et ise kleit selga ajada), siis aastast aastasse kohtas karnevalil tuttavaid tüüpe, kes alati ennast samal viisil lille olid löönud. Üks tüüp, kes peaaegu elusuuruses riidest õmmeldud lehma enda järel vedas. Mees, kes