TENERIFE BLOGI | Olavi kirjutab ja postitab pilte

Õigluse nimel peab ära märkima, et mõned sõiduautod (õigupoolest mõni tuhat) valmistati Hispaanias ka enne teist ilmasõda, nimelt Hispano-Suiza tehases Barcelonas ja lennukimootoritega paralleelselt. Need maanteeraketid maksid aga hingehinda ja tehtigi peamiselt ülirikaste ootusi ja võimalusi silmas pidades. 9. mail 1950 aga loodi Franco initsiatiivil FIATi nupumeeste (Hispaania inseneride esimene   põlvkond nühkis siis veel koolipinki) ning Itaalia kapitali kaasabil Sociedad Española de Automóviles de Turismo S.A. ehk SEAT. Esialgu laskis gaudillo itaallastel omatahtsi möllata, aga kui 1953-l aastal tuli liinilt esimene sedaan SEAT 1400, mille müügiedu oli ettearvatult tagasihoidlik, sekkus Franco otsustavalt ja tellis VW põrnika eeskujul auto, mis pidi vastama kolme kriteeriumile:          Autot olgu võimalikult odav toota          Auto olgu võimalikult säästlik         Konstruktsioon olgu nii primitiivne, et külasepp saaks selle parandamisega hakkama. Aastal 195

Paar sajandit tagasi võis vabalt juhtuda, et kanaari peremees pahuralt mööda maja tuustib ja asjatult oma kaabut taga otsib, sest turule või põllule kiirustav emand on ähmispäi selle endale pähe vajutanud. Vildist vormitud kaabud ja kübarad olid nii meestel kui naistel siis veel üsna ühte vurhvi ja kuna naistel käis kübara alla veel rätik ka, siis tihtipeale ka ühte mõõtu. Pole siis ime, kui on veel kiire ka ja asjad. Selge vahe tuli sisse alles XIX sajandi alguses, kui Pools aare sõja käigus peetud Baileni lahingus Napoleoni eest sõdinud konnaõgijad hirmsal kombel peksa said. Tuhandeid löödi maha, aga veel enam võeti vangi – kokku kuni 15 000 meest. Ülimalt täbaralt käis nende sõjavangide käsi, kes tillukesele Cabrera saarele saadeti - 9000 mehest jäi ellu alla kolme tuhande – ülejäänud surid lihtlabaselt nälga. Cabrera oli esimese vabariigi ajal Eestis kuum nimi, sest Johannes Maide ajas pühendunult küllalt utoopilist kartulivabariigile koloniaalvalduste rajamise asja ning see kalj

Keerulistel aegadel on paratamatu, et lihtsama rahva vaimu turgutamiseks nühitakse kristallkuule niiet villid peos ja kaardimoorid saavad äraseletatud näoga oma nässerdatud, aga saladuslike sümbolitega kaarte lauale laduda ja sinna juurde ümmargust juttu veeretada. Et võib minna nii, aga võib minna ka naa. Naa on üldjuhul kaks aastat. Teised mudeldavad meile lähemat ja kaugemat tulevikku vaadates minevikku ehk võrdlevad täna toimunut juba äraolnu ehk minevikus aset leidnuga. Ja lisavad sinna aritmeetika.  Et COVID-19 pandeemia levik on juba globaalne, siis ajaliselt meile lähemal olevat linnugrippi enam kuigivõrd ei mainitagi ja tuuakse näiteks hoopis 1918. aastal laamendanud nn. Hispaania grippi. Nimi on muidugi eksitav, sest ehkki hispaanlased kohusetundlikult oma 300 000 hinge pandeemiaaltarile ohverdasid, tuli viirus ise jällegi Aasiast. Hispaania gripi näide iseenesest on hea, sest nii surmakülvavaks osutus ta ju anitigeense nihke tõttu – lihtsustatult öeldes hüppas „inim

1893 aasta 29. septembril tõmbas kollase lipu masti Santa Cruzi reidil seisnud laev Remo. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus märgistas kollane lipp tähte Q ehk karantiini ja teavitas kõiki, et laev on nakkusohtlik. Tänapäeval on kollase signaallipu tähendus muide täpselt vastupidine – kollase lipuga palutakse sadamavõime pardale, et saada sildumiseks luba. Remol aga oli avastatud koolerasse nakatunuid. Laev oli tulnud Itaaliast (saarlased nüüd kahtlemata võpatasid), lastiks lisaks itaallastele ka teisi lõunaeurooplastest majanduspõgenikke, kes kõik olid teel uude maailma lootuses inimväärsemale elujärjele. Nagu kõik katkud ja pandeemiad, oli seegi nuhtlus alguse saanud Aasiast ja suurtest koolera epideemiatest järjekorras juba viies (viimane ehk seitsmes sai läbi alles vähem kui pool sajandit tagasi, olles taas Euroopani välja jõudnud, epitsentriga (SIC!) Itaalias). Laev suunati reidile Cabo Llanose alla ning igasugused vahetud kontaktid laevaga olid saarerahvale loomulikult õige

  Esimesed kaamelid jõudsid Kanaari saartele koos konkistadooridega XV sajandi esimeses pooles ja olid pärit mitte siitsamast Aafrikast, vaid hoopiski Aasiast. Konkistadoorid ratsutasid ise muidugi hobustel, kaamel tuli mängu siis, kui eurooplased guantšide rajatud põldudel suhkruroogu ja viinamarju kasvatama hakkasid. Kaamel teadagi ei pirtsuta toiduga, saab hakkama palju vähesema joogiveega kui näiteks härjad ning suudab ära kanda koorma, mis kaalub sam apalju kui ta ise. Samuti on kaamel hinnatuim loom pahmase tallamisel, kuna ta sõrg on liivasel pinnal püsimiseks lahmakaks loodud, surve seetõttu väiksem ning teri ei lähe niipalju puruks ehk raisku. Adra ees käib samuti vaguralt. Tenerifel piisas esimesel paaril konkistajärgsel sajandil sellest järelkasvust, mida saarel elutsev populatsioon sigitas ning kaameleid juurde tuua polnud vajadust, pealegi oli hoo sisse saanud orjakaubandus (mille transiidipunktiks Tenerife oli sajandeid) selle poolest mugav, et need koormad lastisid

Kui Tenerifel tulevad kohalikega jutuks Franco Hispaania suhted natsidega ja kolmanda Reichiga , tõmbavad vanema põlvkonna kanaarid kindlasti üles vähemasti kolm teemat. Esiteks selle, et suure sõpruse perioodil (mis kestis kuni Hendayeni, mil ka füürer lõpuks aru sai sellest, mis tema kindralitel ammu klaar oli – et Franco jätab ta külma kätte ja teljeriikide sekka ei tule) käis KDF (Kraft durch Freude) kaudu kuurordis tuhandeid sakslasi preemiareisil. Nagu NL –s käidi ametiühingu tuusikuga. Siis räägivad ätid saladuslike nägudega sellest, mismoodi Himmleri saadetud ekspeditsioonid Tenerifel atlantide ning nende tehnoloogiate jälgi ajasid   - kaugnägemisest kuni antigravitatsioonini. Ja last but not least pajatatakse Kriegsmarine salajastest allveelaevade baasidest, mida siin ja seal rannikul saare alune koobastik täis olevat. Enamasti ei pea need legendid küll üldse paika, aga on vähemasti kaks kohta Kanaari saartel, kus juttudel on tõepõhi all. Üks nendest on suhteliselt kuulus V

Kujutage ette, et on aasta 1983 ja Jesus, keskealine lillepoe omanik Santa Cruz de Tenerifel askeldab mõnd rõõmsat viisikest ümisedes lilleämbrite vahel, veeprits käes. On juuni algus, aasta suurima lille- ja õiteorgiani ehk Corpus Christini on veel mõned head nädalad aega ja tulevik näib pilvitu, sest vältimaks eelmise aasta logistilist katastroofi on Jesus mandrilt ostnud ühe veel üsna kobeda kaubabussi ja laevakompanii on seda talle just kätte toimetamas. Ja siis heliseb telefon. "Buenos dias, Jesusi lilled kuuleb!" "Que tal Jesus?, siin Miguel García Minaurist, mul on sulle üks jutt." (Naviera García Minaur on see laevakompanii, kelle hoolde Jesus oma „uue“ bussi üle ookeani toomise usaldas) "Jah?" " Jaaah. Lugu on selles, et see sinu buss...eeem." " Jah?" "Eeet.. sellega juhtus siin väike avarii." " Avarii? Kas see siis laeval ei olegi?" "On muidugi, ookeanil see juhtuski ju!" &