Posts

SEAT SAI 70

Image
Õigluse nimel peab ära märkima, et mõned sõiduautod (õigupoolest mõni tuhat) valmistati Hispaanias ka enne teist ilmasõda, nimelt Hispano-Suiza tehases Barcelonas ja lennukimootoritega paralleelselt. Need maanteeraketid maksid aga hingehinda ja tehtigi peamiselt ülirikaste ootusi ja võimalusi silmas pidades. 9. mail 1950 aga loodi Franco initsiatiivil FIATi nupumeeste (Hispaania inseneride esimene põlvkond nühkis siis veel koolipinki) ning Itaalia kapitali kaasabil Sociedad Española de Automóviles de Turismo S.A. ehk SEAT. Esialgu laskis gaudillo itaallastel omatahtsi möllata, aga kui 1953-l aastal tuli liinilt esimene sedaan SEAT 1400, mille müügiedu oli ettearvatult tagasihoidlik, sekkus Franco otsustavalt ja tellis VW põrnika eeskujul auto, mis pidi vastama kolme kriteeriumile:
Autot olgu võimalikult odav tootaAuto olgu võimalikult säästlikKonstruktsioon olgu nii primitiivne, et külasepp saaks selle parandamisega hakkama. Aastal 1957 jõudis seni suhteliselt tühjadele maanteedele…

Tenerife palmilehtedest kübarad

Image
Paar sajandit tagasi võis vabalt juhtuda, et kanaari peremees pahuralt mööda maja tuustib ja asjatult oma kaabut taga otsib, sest turule või põllule kiirustav emand on ähmispäi selle endale pähe vajutanud. Vildist vormitud kaabud ja kübarad olid nii meestel kui naistel siis veel üsna ühte vurhvi ja kuna naistel käis kübara alla veel rätik ka, siis tihtipeale ka ühte mõõtu. Pole siis ime, kui on veel kiire ka ja asjad. Selge vahe tuli sisse alles XIX sajandi alguses, kui Poolsaare sõja käigus peetud Baileni lahingus Napoleoni eest sõdinud konnaõgijad hirmsal kombel peksa said. Tuhandeid löödi maha, aga veel enam võeti vangi – kokku kuni 15 000 meest. Ülimalt täbaralt käis nende sõjavangide käsi, kes tillukesele Cabrera saarele saadeti - 9000 mehest jäi ellu alla kolme tuhande – ülejäänud surid lihtlabaselt nälga. Cabrera oli esimese vabariigi ajal Eestis kuum nimi, sest Johannes Maide ajas pühendunult küllalt utoopilist kartulivabariigile koloniaalvalduste rajamise asja ning see kaljun…

MONDORRA laastas Tenerifet enne katku, tüüfust ja koolerat.

Image
Keerulistel aegadel on paratamatu, et lihtsama rahva vaimu turgutamiseks nühitakse kristallkuule niiet villid peos ja kaardimoorid saavad äraseletatud näoga oma nässerdatud, aga saladuslike sümbolitega kaarte lauale laduda ja sinna juurde ümmargust juttu veeretada. Et võib minna nii, aga võib minna ka naa. Naa on üldjuhul kaks aastat. Teised mudeldavad meile lähemat ja kaugemat tulevikku vaadates minevikku ehk võrdlevad täna toimunut juba äraolnu ehk minevikus aset leidnuga. Ja lisavad sinna aritmeetika.  Et COVID-19 pandeemia levik on juba globaalne, siis ajaliselt meile lähemal olevat linnugrippi enam kuigivõrd ei mainitagi ja tuuakse näiteks hoopis 1918. aastal laamendanud nn. Hispaania grippi. Nimi on muidugi eksitav, sest ehkki hispaanlased kohusetundlikult oma 300 000 hinge pandeemiaaltarile ohverdasid, tuli viirus ise jällegi Aasiast. Hispaania gripi näide iseenesest on hea, sest nii surmakülvavaks osutus ta ju anitigeense nihke tõttu – lihtsustatult öeldes hüppas „inimeste gr…

Tenerifele pole see sugugi esimene kord karantiinis sitsida

Image
1893 aasta 29. septembril tõmbas kollase lipu masti Santa Cruzi reidil seisnud laev Remo. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus märgistas kollane lipp tähte Q ehk karantiini ja teavitas kõiki, et laev on nakkusohtlik. Tänapäeval on kollase signaallipu tähendus muide täpselt vastupidine – kollase lipuga palutakse sadamavõime pardale, et saada sildumiseks luba. Remol aga oli avastatud koolerasse nakatunuid. Laev oli tulnud Itaaliast (saarlased nüüd kahtlemata võpatasid), lastiks lisaks itaallastele ka teisi lõunaeurooplastest majanduspõgenikke, kes kõik olid teel uude maailma lootuses inimväärsemale elujärjele. Nagu kõik katkud ja pandeemiad, oli seegi nuhtlus alguse saanud Aasiast ja suurtest koolera epideemiatest järjekorras juba viies (viimane ehk seitsmes sai läbi alles vähem kui pool sajandit tagasi, olles taas Euroopani välja jõudnud, epitsentriga (SIC!) Itaalias). Laev suunati reidile Cabo Llanose alla ning igasugused vahetud kontaktid laevaga olid saarerahvale loomulikult õige kar…

Tenerife kõrbelaevastik ehk kaamelid Kanaari saartel

Image
Esimesed kaamelid jõudsid Kanaari saartele koos konkistadooridega XV sajandi esimeses pooles ja olid pärit mitte siitsamast Aafrikast, vaid hoopiski Aasiast. Konkistadoorid ratsutasid ise muidugi hobustel, kaamel tuli mängu siis, kui eurooplased guantšide rajatud põldudel suhkruroogu ja viinamarju kasvatama hakkasid. Kaamel teadagi ei pirtsuta toiduga, saab hakkama palju vähesema joogiveega kui näiteks härjad ning suudab ära kanda koorma, mis kaalub samapalju kui ta ise. Samuti on kaamel hinnatuim loom pahmase tallamisel, kuna ta sõrg on liivasel pinnal püsimiseks lahmakaks loodud, surve seetõttu väiksem ning teri ei lähe niipalju puruks ehk raisku. Adra ees käib samuti vaguralt.
Tenerifel piisas esimesel paaril konkistajärgsel sajandil sellest järelkasvust, mida saarel elutsev populatsioon sigitas ning kaameleid juurde tuua polnud vajadust, pealegi oli hoo sisse saanud orjakaubandus (mille transiidipunktiks Tenerife oli sajandeid) selle poolest mugav, et need koormad lastisid ja loss…

Natside baasid Tenerife all

Image
Kui Tenerifel tulevad kohalikega jutuks Franco Hispaania suhted natsidega ja kolmanda Reichiga, tõmbavad vanema põlvkonna kanaarid kindlasti üles vähemasti kolm teemat. Esiteks selle, et suure sõpruse perioodil (mis kestis kuni Hendayeni, mil ka füürer lõpuks aru sai sellest, mis tema kindralitel ammu klaar oli – et Franco jätab ta külma kätte ja teljeriikide sekka ei tule) käis KDF (Kraft durch Freude) kaudu kuurordis tuhandeid sakslasi preemiareisil. Nagu NL –s käidi ametiühingu tuusikuga. Siis räägivad ätid saladuslike nägudega sellest, mismoodi Himmleri saadetud ekspeditsioonid Tenerifel atlantide ning nende tehnoloogiate jälgi ajasid - kaugnägemisest kuni antigravitatsioonini. Ja last but not least pajatatakse Kriegsmarine salajastest allveelaevade baasidest, mida siin ja seal rannikul saare alune koobastik täis olevat. Enamasti ei pea need legendid küll üldse paika, aga on vähemasti kaks kohta Kanaari saartel, kus juttudel on tõepõhi all. Üks nendest on suhteliselt kuulus Villa …

Hävitaja laevalael - 1983

Image
Kujutage ette, et on aasta 1983 ja Jesus, keskealine lillepoe omanik Santa Cruz de Tenerifel askeldab mõnd rõõmsat viisikest ümisedes lilleämbrite vahel, veeprits käes. On juuni algus, aasta suurima lille- ja õiteorgiani ehk Corpus Christini on veel mõned head nädalad aega ja tulevik näib pilvitu, sest vältimaks eelmise aasta logistilist katastroofi on Jesus mandrilt ostnud ühe veel üsna kobeda kaubabussi ja laevakompanii on seda talle just kätte toimetamas. Ja siis heliseb telefon.


"Buenos dias, Jesusi lilled kuuleb!" "Que tal Jesus?, siin Miguel García Minaurist, mul on sulle üks jutt." (Naviera García Minaur on see laevakompanii, kelle hoolde Jesus oma „uue“ bussi üle ookeani toomise usaldas) "Jah?" " Jaaah. Lugu on selles, et see sinu buss...eeem." " Jah?" "Eeet.. sellega juhtus siin väike avarii." " Avarii? Kas see siis laeval ei olegi?" "On muidugi, ookeanil see juhtuski ju!" "Kuidas siis?" …

Cesar Manrique, Lanzarote, Kanaarid ja Tenerife

Image
Usutavasti ei lähe ma üldistamisega liiale, kui väidan et näiteks Kuuba on Fidel Castro nägu. Räämas koloniaalarhitektuur, tühjad riiulid kohalikele mõeldud poodides, revolutsioonieelsed Cadillacid ja Chevyd jne. See on Castro pitser. Õigemini kirsajälg.

Palju õnnelikumas olukorras on Kanaari saartest vanim – Lanzarote. Kuigi ka see saar on paljuski ühe mehe nägu, kellest enamus eestlastest pole kuulnudki ja tema nimi on Cesar Manrique. Sündis ta 1919 Lanzarote pealinnas Arrecifes ja juba hilisteismelisena läks vabatahtlikuna kodusõtta - frankistide poolel. Peale Madridi San Fernando kunstikooli lõpetamist põrutas Cesar Ameerikasse ja töötas end seal kunstnikuna üles, tuustides ühtlasi ringi ning suheldes kunstnike ja rahamaailma koorekihiga üle maailma. Enne kodusaarele naasmist näiteks tagus tema ateljee rendi kinni N. Rockefeller, kes oli siis ehk kuuekümnendatel New Yorgi kuberner. Igatahes kodusaarele naastes oli Manrique tehtud mees ja sisuliselt anti talle vabad käed Lanzarote …

100 aastat kanaaride oma Titanicu katastroofist.

Image
Valbanera oli 1906 aastal Glasgows laevakompaniile Pinillos ehitatud aurik, kes selle spetsiaalselt oma transatlantilise liini tarvis tellis. Laev oli 122 meetrit pikk, 14.6 meetrit lai ning ta kaks kolmesilindrilist aurumootorit oma 444 hobujõuga lükkasid teda edasi kiirusega 12 sõlme ehk ca 22 km/h. Ei sinist ega valget linti sellise kiirusega pole muidugi mõtet püüdma minna, aga hispaanlaste ja ladina-ameeriklaste vajadustele piisas sellest täiesti. Kuigi esimese klassi kajutid olid aurikul olemas, moodustas lõviosa reisijaist lihtrahvas (või ütleme otse - vaesed, sest ega keegi sinna uude ilma lõbu pärast ei tikkunud), kes ookeaniületuse külg-külje kõrval raudnaridel lihtsalt üle elasid. Esimese ja kolmanda klassi pileti hinnavahe oli muuseas pea kahekümnekordne. Kokku mahtus aurikule kaubale lisaks 1200+ reisijat, meeskonnas oli kokku 88 liiget. Aurik tegi teel üle Atlandi peatusi ka Gran Canarial, Tenerifel ja La Palmal, uues maailmas käidi läbi Puerto Rico, Kuuba, Mehhiko lahe …